Vana vahimaja

Kadrioru lossi rajamise ajal oli keiserliku pargi peasissepääsuks üle Liiva oja (praegune Poska tänav) viiv kivist sild. Sinna lossimaade piirimaile ehitati ühe esimese kõrvalhoonena puust vahimaja. Esimesed teated vahisõdurite kohta pärinevad 1721. aastast.

Juba mõnikümmend aastat hiljem, 1777. a, ehitati keisrinna Katariina II korraldusel samale asukohale paekivist vahimaja. Lossiarhitekt Johann Schultz projekti järgi valminud hoonest sai esimene kivist kõrvalhoone Kadrioru lossi ansamblis.  

Nikolai I korraldusel ehitati lossile uus vahimaja ja endine muudeti 1830. Aastate laguses toimunud ümberehituste käigus külalistemajaks. Madalale ühekorruselisele hoonele ehitati peale puidust mansardkorrus. Ümarkaarne arkaad likvideeriti – jäi kolme akna laiune katusealune, tehti uusi ukse- ja aknaavasid, aknad said kuueklaasilise jaotuse. Linnapoolset majaotsa täiendati paekiviterrassiga, mille kohale ehitati väike sepisrinnatisega rõdu, hoone tagafassaadile lisandus kahekorruseline juurdeehitis käimlate ja panipaikade jaoks. Tsaariaja vältel on siin peatunud õukondlased ja kõrged riigiametnikud.

1930. aastatel asus hoones Riigiparkide Valitsus, hiljem jäi hoone elumajaks ja lagunes.

1991. a alanud lossiansambli taastamise käigus restaureeriti vana vahimaja arhitekt Katrin Etvergi projekti järgi. Kuni 2006. aastani asus selles Kunstimuuseumi restaureerimistöökoda. 2007. aastast on majas kohvik.