Ülevaade muldkindlustuste arengust Tammsaare pargi alal

Nagu on näidanud lähiminevik ja 2009.aasta ehitustööd Vabaduse väljakul, siis võib oletada, et käsitletaval maa-alal on säilinud maapõue peidetuna veel kunagiste muldkindlustuste fragmente.

Tallinna kindlustuste moderniseerimisel 16.saj. I poolel püüti veel jätkata vana harjumuslikku rada ja püstitati kaks võimast kiviehitist, milles siiski vertikaalne kaitseprintsiip oli asendunud horisontaalsega. Esimesena neist ehitati suurtükitorn Paks Margareeta (1510-1531) ja teisena samalaadne suurtükitorn Luhrenburg (1538-1554), mis jäi käsitletava maa-ala piirimaile ehk Karjavärava ette. Samal ajal toimus ka veel linnamüüri viimane tugevdamine. Kuid 1533.aastal algab ka uus ajastu Tallinna kindlustuste ehitusloos, kui Hildesheimist telliti vallimeister Henning Tallinna uut tüüpi kindlustusi - muldkindlustusi rajama. Need kindlustused ei erine mitte üksnes ehitusmaterjalilt, vaid ka kaitseprintsiibilt.

Kindlustustöödega alustati kõigepealt linna lõunaküljel, kuna see piirkond oli strateegiliselt kõige halvemas olukorras. Vahetult Kõrge Rundeeli ehitamisele Kiek in de Köki ette järgnes valli ehitamine Harju ja Karja väravate vahele 1538.aastal. Loomulikult kaevati koos valli rajamisega selle ette kraav ja tõenäoliselt oligi valli põhiliseks ehitusmaterjaliks kraavist väljavõetud pinnas. See uus vall sidus Kõrge Rundeeli ja Luhrenburgi ühtseks kindlustussüsteemiks.
Kindlustustööd jätkusid linna idaküljel Karja ja Viru väravate vahelises lõigus. Siis püstitati 1550-ndate aastate lõpul suletud Viru eelvärava ette suurtükitorn (dwenger), mis polügonaalse kiviehitisena kattis kinni eelvärava ja lõikas läbi linna suunduva tee. Uus tee suunati põhja poole, praeguse Vana-Viru tänav kohale. Uue madala suurtükitorni kaitseks kaevati ta ette kraav ja kuhjati vastu tornimüüri muldkindlustus rundeel. Samaaegselt ühendati Karja ja Viru väravate uued eelkindlustused valli ja kraaviga ning nii oli loodud linna lõuna- ja idaküljel Kiek in de Köki rundeelist kuni Viru värava rundeelini ühtne vallist ja kraavist koosnev uus kindlustustesüsteem.

Vanim teadaolev plaan Tallinna kindlustustest pärineb 1634. aastast. Sellel küllaltki skemaatilisel plaanil on siiski linnakindlustused kujutatud võrdlemisi detailselt ja vastavad üsna täpselt 16.sajandist pärinevatele ehitusandmetele. Linna lõuna- ja idaküljele Kiek in de Kökist kuni Viru väravani on kindlustused ümbritsetud laia peavallikraaviga, selle lõunapoolse kalda moodustavad sirgetest vallidest koosnevad muldkindlustused rundeelidega Kiek in de Köki ja Viruvärava ees ning suurtükitorn Luhrenburgiga Karjavärava ees.
1697.aastast pärinev kindlustuste ülevaade näitab ikka veel vanade sirgete vallide suurt osatähtsust linnakindlustuste süsteemis- just Harju ja Viru väravate ning Toompea ja Skoone bastionid vahelisel alal.

1703. aastast pärinev S.v. Stadeni koostatud kindlustuste ülevaade näitab ära kavandatavad uued kindlustused. Sõjaolukorrast tingituna on need üsna tagasihoidlikud- kogu kindlustuste ala saab sik-sakina kulgevatest vallidest eelkaitse, milles asusid üksikud kogukamad kindlustused-reduudid. Neid oli plaanil neli- de la Gardie Vismari ravellini ees, Viruvärava ette Schlippenbach, Suure Rannavärava ette Stuart ja Toompea lääneküljele planeeritud Giota bastioni asemele Gootide reduut. Samal plaanil on punktiiris kantud veel kahe reduudi asukohad, neist Pommeri reduut asendas samanimelist bastioni Karjavärava ees ja Palmqvisti reduut asendas kavandatud Soome bastioni linna lääneküljel.

1703. aasta tööde aruandele lisatud plaanil on näidatud linna idaküljel redaani ehitamine Väikese Rannavärava ette. Alustatud on ka Schlippenbachi reduudiga Viru värava ja Pommeri reduudiga Karjavärava ees.

Peale Tallinna 29.septembri 1710. aasta kapitulatsiooni jäi linnakindlustuste ehitamine esialgu soiku. 1724. aastal seadis Peeter I isiklikult Tallinna kindlustuste edasiehitamise vajaduse küsimärgi alal.
Kindlustuste hooldamine langes peale 1710. aastat Tallinna Inseneride Komando õlgadele. Selle komando juhtmisel toimus kindlustuste täiendamine ning tema tööde aruannetele lisatud plaanid võimaldavad jälgida kindlustuste juures ettevõetud remonte ja täiendusi kuni kindluse likvideerimiseni 19.saj. teisel poolel.

1728. aasta plaan näitab linnakindlustuste moderniseerimist Harju ja Viru väravate vahelisel lõigus. Üldiselt skemaatilisel plaanil on just need lõigud detailselt välja joonistatud, mis viitab nendes piirkondades toimuvatele töödele.
1760. aasta plaan näitab suuremaid ümberehitusi Viru ja Karja väravate ees. Valmis on ehitatud Karja väravast põhjapoole jääv väiksem poolbastion, mis asendas piirkonnas asunud redaani. Ehitustööd selles kindlustustelõigus jätkusid 60-tel aastatel. Seoses Karja värava esise poolbastioni väljaehitamisega lammutati 1767.aastal Luhrenburgi torn. Nimetatud poolbastion asendas Karja värava ees olnud varasemad muldkindlustused koos Pommeri reduudiga. Uued kindlustused ümbritseti peavallikraaviga ja glassiiga.

Mõlemad Karja värava piirkonnas ehitatud poolbastionid olid küllaltki lihtsad vallehitised, mis jätsid kavaljeeri kohale avara hoovi taolise ala, mida kasutati mitmesuguste garnisoni abihoonete püstitamiseks. Kõik eelpooltoodu kajastub 1771.aasta plaanil. Samal plaanil on aga tähistatud Harju värava ette uue raveliini püstitamine, mis oma mahult võrdus umbes Vismari raveliinile. See kava aga iialgi teostamist ei leidnud.
Olgu märgitud , et 1750-60-ndate aastate vältel püstitati ka tenailid kurtiinide ette kindlustuste ida- ja lõunaküljel Suure Rannavärava bastionist kuni Karja värava esise poolbastionini.

1780.aastaks oli muldkindlustuste 18.sajandi juurdeehitused lõpetatud.
1820.aastal asuti Tallinna kindlustuste revideerimisele. Linnale üleantud kindlustustele ja nende äärde hakati rajama ka haljasalasid.

Säilinud on haljastuskomisjoni plaan 1846.aastast ettepanekutega esplanaadile parkide ja puiesteede rajamiseks. Sellel on kujutatud nii olemasolev haljastus vallidel Harju väravast kuni Väikese Rannaväravani kui ka rajatavad puiesteed-esplanaadil.

Veel Krimmi sõja päevil 1853-56 muutusid Tallinna vanad kindlustused aktuaaalseks ja 1855.aastal on korrastatud neid nii lõuna-, ida- kui ka lääneküljel.
1857 aastal anti suurem osa kindlustused linnale üle. Skoone ja Suure Rannavärava bastionid kustutati kaitseehitiste nimekirjast 1867 ja anti linna käsutusse 1868.aastal. Seega olid linna vanad kindlustused lõplikult oma algse funktsiooni kaotanud.

Üksikute kindlustuste osade edasine saatus kujunes erinevaks. Suurem osa muldkindlustustega seotud maa-aladest kujundatakse vanalinna ümbritsevaks haljasvööndiks, osaliselt kindlustused lammutati ja saadud maa-ala kasutati ära ehitusplatsidena.