Ehitusajalooline ülevaade hoonestamisest ja pargi rajamisest

UUS TURG


1896.a. viidi linna toiduainete turg kauplejatele kitsaks jäänud Raekoja platsilt üle endisele esplanaadi alale Karjavärava taha. Uus turg haaras suure ala Väike-Karja, Valli ja Viru tänavate vastas Pärnu maantee (Jaani tänava) ääres. Turu ala planeeriti, teed ja müügiplatsid sillutati, rajati ka mustavee rennid (kanalisatsioon). Jaani tänavat pikendati kuni Vene turuni. Avamise päevaks 19.oktoobril 1896 oli valminud turu kaalukoda, kus asusid ka valvuri ruumid ja kontor. Uuele turule rajati 1900.a. turuhoone (Riia arhitekt Wilhelm von Stryk), mis oli eelkõige mõeldud lihamüüjate tarbeks. Pärnu maantee poole ehitati 20.sajandi algul kaubaputkade read, ning turuplatsi suurendati veidi ida suunas. Kaubaputkad lammutati 1923.a., see muutis turu avaramaks.

1902.a. ehitati Turuhoone kõrvale, Viruväravamäe pargi (rajatud 1886–1889) vastu nn. Interimstheater (projekteerisid Riia arhitekt H.Scheel ja Tallinna insener A.von Howen), Revolutsioonisündmuste käigus 14.oktoobril 1905 põles see puithoone maha.

Uue turu ja Vene turu vaheliseks piirialaks oli puiestee ja haljasalad.
Sellel alal paiknesid 20.sajandi algusaastatel ajutised lõbustusasutused. Kõige püsivam oli kino ja gabaree “Metropol”, mis ehitati 1908.a. Jaani tänava äärde otse Viruväravamäe (Musumäe) pargi treppide ja purskkaevu vastu. See puithoone põles 1911.a. samuti tulekahjus maha. Hiljem hoonealune maa haljastati.


1912.a. toimus rahvusvaheline arhitektuurikonkurss uue Raekoja ehitamiseks. Raekoda planeeriti Vene turu äärsele haljasalale, mis haarab tänapäeva Viru hotellist lääne poole jääva pargiala. Raekoda jäi Esimese maailmasõja tõttu teostamata.
Turg tegutses vaadeldaval alal kuni 1948.aastani, kuigi turuhoone ja vaekoda hävisid 1944.a. märtsipommitamises. 1948.a. viidi turg üle Tartu maanteele.


DRAAMATEATER

Peale Interimstheateri hävimist asus saksa seltskond uut teatrit kavandama. 20.sajandi algusaastad olid kogu Euroopas, sealhulgas ka Eestis, erakordselt aktiivne teatrite ja seltsimajade ehitamise aeg. Saksa teater sai krundi Jaani tänava äärde turuplatsist läände. Draamateatri hoone, endine Tallinna Saksa teater, rajati rahvusvahelise konkursi võitnud Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri projekti järgi 1909-1910. Arhitektid on arvestanud konkreetse kinnistu eripäraga, selle paigutusega kahe tänava ning turuplatsi ääres. Teatri kõik fassaadid on juugendile omaselt eriilmelised ja väljendusrikkalt plastilised. Aktiivne liigendus demonstreerib “seest väljapoole” projekteerimise printsiipi. Hoonele annab monumentaalse üldilme paerustika, millega kontrasteeruvad siledad krohvipinnad. Elegantselt on lahendatud Pärnu maanteele avanev peasissepääsu osa - “riputatud” varikatus, selle kinnitused ja valgustid ning madala paemüüriga tänavast eraldatud peausteni juhtiv pandus.

ESTONIA


1904.a. eraldas linnavalitsus Estonia seltsile tasuta krundi turuplatsi kõrval Promenaadi tänava (Promenadenstrasse, alates 1923.a. Estonia puiestee) äärde klausliga, et hoone peab valmima 10 aasta jooksul. Raha hoone rajamiseks asuti koguma tuluõhtute ja korjandustega. Teatrile sobiva lahenduse saamiseks korraldati 1908.a. rahvusvaheline konkurss. Esimest preemiat välja ei antud, teine omistati võistlustöödele “Punane ring” (autorid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr) ja “Thalia” (Armas Lindgren ja Wivi Lönn). Kui esimene, Peterburi arhitektide töö esindas “põhjamaist moderni”, oli ju tegemist naaberkrundile kerkinud Saksa teatri autoritega, siis soome arhitektide projekti iseloomustas sümmeetria ja klassikaline traditsioon. Armas Lindgren (1874-1929) oli tolleaegse Soome üks tunnustatumaid arhitekte, kes oli töötanud 1896-1905 koos Eliel Saarineni ja Herman Geselliusega (büroo GLS). Nende eesmärgiks oli luua uus stiil, mida tunnemegi Soome rahvusromantismina. Eestis kutsuti seda soome stiiliks. Wivi Lönn (1872-1966) oli esimene tunnustatud Soome naisarhitekt ja GLS õpingutekaaslane, kelle Lindgren kutsus endale uueks partneriks.

Estonia teatri- ja kontserdihoone on Eesti 20. sajandi algusaastate silmapaistvamaid ehitisi, Tallinna uue linnakeskuse dominant. Estonia ehitati Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekti alusel 1911 – 1913 Tallinna eestlaste seltsi “Estonia” juhtimisel. Hoone oli kahe suure saali, kasiino, restorani, seltsi- ja äriruumidega. Kahte monumentaalset saalikorpust ühendas madalam tagasiastuv keskosa, mille ees oli kaarja sammasportikusega (nüüd kinni ehitatud) piiratud siseõu. Saalikorpuste jõuliselt eenduvad kumerused, külgfassaadide eenduvad trepikojad jt. liigendused muutsid hoone juugendlikult plastiliseks. Sümmeetria, fassaadi kolmeosalisus, urnidega postamendid, kannelüüridega poolsambad jm. viitas juudendijärgsele neoklassitsismile. Hoone turupoolne (Pärnu mnt.) külg kauplustereaga oli asjalikum.
Estonia suhtles aktiivselt turuga, sest hoone turupoolses küljes paiknesid kauplused ning keldris laod.

Tallinna pommitamisel ööl vastu 9. märtsi 1944 Estonia põles. Kõige rängemalt sai kannatada hoone läänekülg ja keskosa. 1945.a. taastamiskonkursi võitis arhitekt Alar Kotli. Taastamisprojektis jäeti ära turupoolsed kauplused, turu laod keldrikorrusel ja esindusrestoran hoone keskosas. Laiendati mõlema saali külastajateruume, lavatehnika- ja tegelasteruume teatrisaali plokis ning abiruume kontserdisaali plokis. Arhitekti põhiprobleemiks oligi uute mahtude liitmine vanadele. Juurdenõutavad ameti- ja harjutusruumid lisas Kotli põhjaküljele suurendades 11 meetri võrra hoone sügavust ning luues endisega võrreldes monotoonse fassaadi. Teatri läänefassaadile kerkis juurde kolmekorruseline hooneplokk, idaküljel domineerisid varasema juugendi asemel kolm telkkiivritega trepitorni (mis eemaldati viimase katusemaastiku restaureerimise ajal 2002). Suhteliselt hästi säilis sõjapurustustest hoone Estonia pst. poolne fassaad ning see püsibki üldjoontes endise ilmega.
Estonia 1946.-1951.a. teostatud rekonstrueerimise arhitektoonika lähtus klassitsismist. Kuna ka Lindgren-Lönni algse Estonia lahendus lähtus klassitsismist, siis moodustab ümberehitatud Estonia teatud mõttes terviku.