Ajalooline ülevaade Tammsaare pargi haljastusest.

Puiesteede ja parkide rajamine ning nende rekonstrueerimine toimus Tallinnas regulaarselt 1841. aastal valminud plaani kohaselt, See kajastab ringmüüri ja kindlustusvööndit Kiek in de Kökist Rannaväravani. Erilise hoo sai see tegevus sisse pärast seda, kui Tallinn arvati välja kindluslinnade nimekirjast.

Ringpuiestee väljaehitamist koordineeris Tallinnas 19. sajandi lõpul Promenaadide komisjon. Esimesed sundmäärused linna avalike puiestikkude kohta võeti vastu 1880. aastatel. Nendes keelati muuhulgas ära kärumeestel ja ratsanikel sõit puiestikel ja läbi puiestike. (Sander 2001)2 Tammsaare park piirneb kahest suunast Ring- ehk Glassiipuiesteega: lõunast Estonia puiesteega ja idasuunast omaaegse bulvariga (Lehmstrasse Boulevard, - vt fotol).

19. sajandi lõpu fotol nähtav on tänase Tammsaare pargi vanem ja tihedam osa. See rajati 1886.aastal Glassiplatsi (Glacis Platz) nime all koos eelpoolmainitud Lehmstrasse bulvariga.Tänapäeval on suurepärases seisundis selle pargiosa idaservas kasvav liigirikas puistu, sealhulgas ka bulvarit piiravad lääne pärnade rida "Tilia europea", mis külgneb vahetult omaaegsete Viru hotelli jahutusveebasseinide, tänase välikohviku terrassiga.
Alloleval fotol on näha, et puude vormilõikust on alustatud nende päris noores eas.

Praeguse Tammsaare pargiala lääneosas paiknes Uus turg koos turuhoonega.

Tammsaare park rajati oma praeguses mahus pärast II Maailmasõda linna taastamistööde käigus samal ajal Tallinna Rohelise Risti (Teatri väljak, Rävala pst ja Lembitu park) kavandamise ja rajamisega. Siis likvideeriti Estonia teatrihoone taga olev turg ning kogu park hakkas kandma 16.oktoobri pargi nime.

Pargi regulaarse pseudoklassitsistlikus stiilis projekti autor on aiandusarhitekt Harald Heinsaar. Estonia-tagusele regulaarsele osale paigaldati Juhan Raudsepa skulptuur 1905. aastal siin toimunud tulistamise ohvrite mälestuseks, mis 1959. aastal asendati Lembit Palutederi kavandatud teosega. Juhan Raudsepa skulptuur viidi asendamise järel Rahumäe kalmistule hukkunute kalmule.

Istutusmaterjal on oskuslikult komponeeritud värvi- ja vormirohketesse ansamblitesse, mis loovad üheskoos kuni kesksuveni erakordselt huvitavat lehtede ja õite värvimängu. Viimased kevadised õitsejad on ka siin ungari sireli tüvikud, mis loovad omapära Tallinna haljastule. Parki kavandati vaid lehtpuid. Osaliselt on see tingitud ehk 20-30. aastate euroopalikest mõjudest, aga kindlasti ka sellest, et pärast sõda peeti okaspuid oma tumeda tooni poolest parkides liiga süngeks materjaliks. Pargi puistus on palju tähelepanuväärseid ilupuid. Lisaks eelpoolmainitud ungari sireli tüvikutele kasvab siin täidisõieline harilik hobukastan ´Baumanii´, tihedalt kollasetäpiliste lehtedega harilik hobukastan ´Memmingeri´, punaselehise hariliku vahtra ´Schwedleri´ ja pensilvaania saare kirjulehelise sordi ´Variegata´ kontrastid, sammasjad harilikud tammed, purpurõunapuud ´Eley´, hariliku saare ja hariliku jalaka leinavormid ning veel palju muud huvitavat.

Vanade linna haljastustöölistelt saadud suulise informatsiooni kohaselt pärines enamus toonasest istutusmaterjalist eestiaegse linnaaedniku Hans Lepa isiklikust puukoolist.

Pseudoklassitsistliku lahenduse regulaarne teedevõrk likvideeriti 1978. aasta rekonstrueerimisega. Siis raiuti välja ka parki piiranud ja selleks ajaks puude varju jäänud kunagise vormilõikusega hekid, mis olid hõredad ja ebapiisavast hooldusest ning ebaühtlastest
valguse-varjutingimustest oma dekoratiivsuse kaotanud. Keskne regulaarse kunagise purskkaevuga kujundatud osa likvideeriti ja selle asemele ehitati plaadistatud väljak, mille serva püstitati Anton Hansen Tammsaare monument. 16. oktoobri park nimetati ümber Tammsaare pargiks.

Tammsaare park on riikliku looduskaitse all 2004.aastast.