Lustla
Juba 18. sajandi keskpaiga Kadrioru plaanidel on näha kahte pargi eri nurkades asuvat suvepaviljoni ehk lustlat. Sajandi lõpuni säilis nendest vaid alumise aia lustla. Algne lustla oli ruudukujulise põhiplaani ja barokkstiilile omase kaheastmelise katusega. Küttekoldeta lustlat kasutasid pargis ja mererannas jalutajad puhkepeatusteks ja vihmase ilma korral tee joomiseks. Vanim teadaolev ülesjoonistus hoonest pärineb umbes 1800. aastast ning selle tegi lossiarhitekt Johann David Bantelmann. Juba siis kattis lustlat kõrge murdega telkkatus ning selle fassaadi kaunistasid rustitseeritud nurgapilastrid ja katuseräästa all paiknev profileeritud karniis. Aknaid ja uksi ääristas lihtne krohvraamistus. Ainus sissepääs asus majakese lossipoolsel fassaadil. Vastasfassaadis oli kolm aknaava, Weizenbergi tänava poolses samuti kolm ning selle vastasseinas kaks, seega oli majal kokku üheksa akent. Vaheseinad jaotasid maja kolmeks ruumiks. Küttekollet tollal veel ei olnud, sest lustlat kasutati ainult suvel puhkekohana pärast jalutuskäike pargis ja mererannas.
Pärast keiser Nikolai I külaskäiku Kadriorgu ehitati lustla 1828 - 1832 ümber. Christian Meyeri 1828. aasta projekti kohaselt asendati linnapoolse fassaadi keskel olnud aken uksega ja selle ette tehti madala metallvõrega piiratud paekivist terrass. Nii linna- kui lossipoolse ukse kohale püstitati saledatele puitpostidele toetuvad plekist varikatused. Maja sai ka klassitsistliku krohviviimistluse. Siseplaneeringus tekitati uue vaheseina abil endise kolme toa asemel neli omavahel ühendatud tuba. Lisaks ehitati majja kamin-ahi. Hoonet kasutati külaliste võõrustamiseks.
20. sajandi alguseks kaotas maja nii oma algse funktsiooni kui ka interjööri ja see kohandati elamuks.
Väga halvas seisus hoone taastati 1971-74 Eesti Kunstimuuseumi poolt ja võeti kasutusele graafika restauraatorite töökojana.